Tulevastele sündmustele annavad tõuke mingid asjad, mis juhtuvad nüüd või on ehk juba äragi juhtunud. Varajasel kevadkuul saabus Adami perre teade, et üks Mackiewiczite ulatusliku suguvõsa puruvana liige on otsad andnud. Inimelu kustumine on küll kurb, kuid reeglina ei avalda see elavatele suuremat mõju. Sugulasest jäi järele majaront, mida keegi ei tahtnud, sest see oli nii kaugel linna servas, nii halvas korras, õieti täitsa kõdu, täis hiigelsuuri ämblikke ja hallitust; onnis polnud ei moodsa aja vältimatut mugavust, elektrit, ega ka kraanivett, sest viimased eluaastad oli vanake virelenud mööda haiglaid ja keegi ei olnud märganud maksta makse, nõnda olid kõik mugavused vaikselt välja lülitatud, ja kui lõpuks taibati, et kuskil seisab tühi hurtsik, siis pidid pärijad ukse maha murdma: pilt, mis neile avanes, ei olnud meeliülendav. Raske öelda, millisele vääritule kontingendile see majake kunagi oli ehitatud, võib-olla raudteetöölistele, igatahes ei olnud ehitis suurem kui teise mehe kuur, ja kindlasti oli ta halvemini kokku klopsitud. Ainus materjal, mida töömeestel püstitamise ajal laialt käes paistis olevat, olid uksed, sest toasuurusesse elamisse oli tekitatud kõige hämmastavamat sorti pime esik, kust läks suisa kuus ust teistesse ruumidesse, mis olid pisikesed nagu tikukarp. Maja paraadnast sai astuda nii ahtasse eeskotta, et laiemate õlgadega mees võis sinna kinni jääda, mingi nipiga oli välisesikusse topitud ka pööningutrepp. Kui olid eeskoja ukse selja taga kinni löönud, seisidki pilkases pimeduses. Käsikaudu kobades selgus, et paremale viis kaks ust, üks neist niinimetatud suurde tuppa, kus asus pöörane tervet seina kattev peegelustega riidekapp ja vastasseinas pehkinud saepuruplaadist looka vajunud platedega raamaturiiul, täis kopitanud ja krussi tõmbunud köiteid, teine aga kohta, mida võiks tinglikult nimetada kabinetiks, too oli samuti maast laeni raamatuid täis, isegi toa keskel oli riiul nagu raamatukogus, kõigi nende virnade vahele oli litsutud kööbakas kirjutuslaud, selle kõmmeldunud sahtlid ei liikunud ja uksed olid kiivas hingedel ripakil. Ka laua taga olev tool lonkas kõiki jalgu, teda oli isegi tohterdatud põikpulkade ümber mässitud riideribadega, et tapid veel kuidagimoodi koos püsiksid. Toa ainus aken oli tillukeste ruutudega, räämas, suunaga põhja, maja ümber kasvasid suured puud. Kokkuvõttes oli see pool majast pime nagu koobas. Koridori otsauks viis nurga peale väikesesse tuppa, kus oli pireke valgem, paari naelaga oli akna ette löödud kardinakalts, mis oli kunagi kollane olnud, nüüd pleekinud liivaväljade kahkjat tooni. Akna all nurgas kössitas rõske voodi ja selle kõrval korratu kuhi ikka neidsamu niiskusest rikutud raamatuid, virna otsas seisis tass, millest keegi oli kunagi joonud, sees kivistunud suhkrumuistis. Vasemale viis pimedast soolikast koridorist samuti kaks ust – üks pesuruumi, kus elasid kakandid ja hiigelämblikud, suured nagu rusikas, mustad ja karvased, jalad nii jämedad kui ankruköis. Vetsu loputuskasti paak oli katki. Viimane ruum ühendas endas köögi ja katlamaja, sisaldades imelikku plekist pliiti ja ühte kummutit, mille peal seisis laiskliisu, kummuti sahtlites olid pruukimata nõud, kõik kenasti hiiresitaga koos. Nurgas seisis ainuke ajastutruu ese – külmkapp, kohe külmkapi kõrval oli pehkinud keldriluuk, kui seda rõngast sikutasid, siis jäid ka mõned lauad pihku. Ei taha teadagi, mis seal keldris oli.
Sugulased vangutasid päid, panid uksele uue luku ette, võtmed jagati laiali ja maja unustati. Ühel malbel sügispäeval, kui Sulisław järjekordselt mingist veidrast elupaigast välja nügiti ja ta täiesti nõutult Varssavi uulitsal seisis, teadmata, mida järgmiseks ette võtta, meenus sõber Adamile järsku maja. Lõppude lõpuks on majal siiski katus ja seinad, kuigi seal mitte midagi muud ei ole, taeva kingitusena oli majaga koos säilinud pisike varu puid, ümberkaudu majades oli puuriitu nagu muda, vaikselt saab mõne halu ikka ära nahistada, küte pole küsimus. Teine lugu oli see, et isegi Adam ei oleks kuigi meelsasti tahtnud elada nii totaalselt väljaspool ühiskonda ja selle traditsioonilisi mugavusnorme, ehtsas tiisikusekoldes, kuigi elu Lilita juures hakkas juba hapuks minema. Sellises õrnas eas mehed, aga ka palju vanemad, täiesti kogenud mehekolakad kasutavad sel puhul üht väga viletsat taktikat. Et neil ei ole julgust suhteid lõpetada inimese moodi, rääkides või läbi rääkides või lihtsalt jeebet tõmmates, hakkavad nad otsima kaudseid mooduseid, kuidas oma teinepool niimoodi välja vihastada, et too ise taipaks asjade lõplikku lörriminekut. Sellised mehed hakkavad jooma ja laaberdama, käituvad nagu kaabakad, või mis käituvad, nad ongi kaabakad, krantsid, närukaelad, nende teod on koledad ja andestamatud, neil lasub selline süü, mida ei lunasta ükski märtrisurm. Nad ei aimagi, et on naisi, keda lihtsalt ei õnnestu maha raputada kasvõi kakskümmend aastat järjest juues.
Igatahes lonkis Adam peale Sulisławiga kohtumist vanematekoju ja tuhlas seal läbi kõik sahtlid, kergitas riiulitel asuvaid nipsasju, avas ning sulges kappide uksi nii metoodilise aeglusega, et ema Ewal katkes kannatus.
„Mida imet sa õieti otsid?“ küsis ta nagu alati. Pani oli kandnud köögilauale suure hunniku toitu ja ootas pikisilmi, et end harva näole andev poeg kõhu korralikult täis sööks. Toitmisinstinkt ei olnud temas vaibunud, iga kord kui võsuke kodu väisas, tühjendas ta oma kapid tangainetest ja lihakraamist, pakkides pojale kaasa korraliku kompsu nassvärki. „Nälga ei pea küll keegi nägema,“ ütles ta ikka, ja „süüa ei keela me kellelegi“, või „tule söö nüüd kõht korralikult täis“, nõndaviisi tundus talle, et miski ei saa liiga valesti olla.
„Maja võtit otsin,“ vastas Adam, legendaarne asjadeotsija. Ta otsis alati midagi, kas mõnda oma sokki, püksirihma, mõnda raamatut, oma võtmeid, oma mütsi, oma ükskõik mida ja sageli ta ei otsinudki midagi. „Ma ainult vaatan, mis siin on,“ ütles ta siis. Niisiis ei imestanud pani Mackiewicz hetkekski otsitava objekti üle, ega hakanud pärima, miks Adamil võtit vaja läheb, vaid vastas automaatselt:
„Esikus peeglikapi peal on see puujuurikast tops, vaata sinna põhja.“ Tema oli jälle tuntud selle poolest, et teadis alati täpselt, kus mingi, ükskõik kui imelik või harva kasutatav asi on. Ja kui tema ei teadnud, kus asi on, siis võis selle asja kadunuks lugeda.
Võti näpus, läks Adam kööki sööma ja sõi tõepoolest korralikult kõhu täis. Tal oligi natuke näljas peetud hurdakoera nägu peas.
Oktoobrikuu esimesel päeval kolis Sulisław Zawisza ihuüksinda hüljatud majja. Vett tõi ta pangega naabrite juurest ja püüdis siis kangelaslikult üdini rõsket, vammi ja lagu täis maja üles kütta. Ehitise pentsik küttesüsteem oli vist kunagi eesrindlik olnud, peaaegu nagu keskküte, pliiti küttes soojenes veevärk, kuumenenud vett oleks radikates pidanud ringi ajama mingi elektriga käivituv pump. Et aga elektrit ei olnud, siis võis peale tundidepikkust kütmist täheldada, kuidas radiaatori üks nurk kergelt leigeks muutub, nii teise-kolmanda ribini, siis aga soojus taandus ja Zawisza näole ilmus kurblik ilme. Ta kükitas pliidisuu ees ja luges kuni valguse kadumiseni kopitanud raamatuid. Voodi oli nagu soo, kui palju ta ka ei katsunud tekke ja patju üles soojendada, neid tihedalt vastu pliidikülgi toppides ja igapidi keerates, ikka oli tunne, nagu oleks end mässinud surilinadesse, kõigel püsis märja, klimpunud mulla lõhn.
Kuid huvitaval kombel tõi maja endaga kaasa ka täiesti positiivseid muudatusi Sulisławi seltskondlikus elus. Kui enne oli tüdrukutega kehvasti, siis nüüd selgus, et tüdrukud tahavad vägagi külla tulla, ja just sellised halvad, halbade kavatsustega tüdrukud, nad tahtsid tema juures viina juua, istuda küünlavalgel kesk apokalüpsist, tunda, kui elus, kui muretud, kui hoolimatud on nad keset seda vana kola, mis oli ju kokkuvõttes ikkagi romantiline, istuda turritavate vedrudega roosipuust diivanil, no võib-olla mitte just roosipuust, aga igal juhul roose kuhjaga täis nikerdatud; kõikjale oli asetatud raskeid pronksist küünlajalgu, märg ja külm tõmbusid koomale noorte soojade kehade ja igale poole valguva küünlavaha eest. Mõnus oli ette kujutada, et neid koletislikke raamatulasusid valvab mõni Goethe vaim ja vaatab vesise suuga noori näitsikuid, silmad punnis peas.
Lõplikult sättis Sulisław ennast sisse nukapealsesse kollase kardinakaltsuga tuppa. Seal oli ka kollakas tapeet ja aknast viiliti sisse paistev madal sügispäike muutis armetu toa õndsaks kuldseks nurgakeseks. Tüdrukud oli sinna ukse peale kirjutanud sildi „Külm ja kole tuba, keegi ei taha olla“, aga just selle külma ja koleda, pliidist kõige kaugemal asuva ruumi asustas Sulisław iseendaga. Sest kõik teised toad olid veel rohkem perse keeratud, siin oli vähem asju, vähem hallitanud köiteid, ja need, mis olid, ladus ta ilusasti sirgetesse ridadesse väikesele improviseeritud riiulile, loopis ülejäänud kola toast välja ja jättis sinna miinimumi – ühe klapplaua, kõige vähem logiseva tooli, voodi ja oligi kogu lugu.